Ta oli juudi päritolu Austria hilisromantismi helilooja ja üks oma aja tähtsamaid dirigente.
Heliloojana oli Mahler sillaks 19. sajandi Austria ja Saksa traditsioonide ning 20. sajandi alguse modernismi vahel. Ta oli oma eluajal tunnustatud dirigent, kuid tema helilooming sai populaarseks alles pärast natsionaalsotsialistlikku diktatuuri, mille ajal oli tema teoste esitamine keelatud. Nüüdseks on temast saanud üks kõigi aegade sagedamini esitatavaid ja salvestatavaid heliloojaid.
Mahleri suguvõsa oli pärit Böömimaa idaosast tagasihoidlikest tingimustest. Mahlerid kuulusid Böömimaal tšehhide kõrval saksa keelt rääkivasse vähemusse, lisaks sellele olid nad juudid.
Mahleri muusikaanne avaldus varakult. Pärast Muusikasõprade Seltsi Konservatooriumi lõpetamist 1878. aastal edenes tema dirigendikarjäär Euroopa ooperiteatrites, kuni ta 1897. aastal sai Viini Õukonnaooperi muusikadirektoriks. Kümne Viinis veedetud aasta jooksul pidi Mahler taluma juudivastase ajakirjanduse rünnakuid, kuigi enne Viini asumist sai temast katoliku kiriku liige. Kompromissitu nõudlikkuse ja uuenduslike interpretatsioonide tõttu peeti teda üheks suurematest ooperidirigentidest. Eriti hinnati tema tõlgendusi Wagneri ja Mozarti lavateostest. Hiljem oli ta lühikest aega Metropolitan Opera ja New Yorgi filharmoonikute peadirigent.
Gustav Mahleri looming ei ole kuigi ulatuslik. Tal ei olnud komponeerimiseks palju aega, sest ta elatus dirigeerimisest. Sellegipoolest pühendas ta heliloomingule nii palju aega kui võimalik, kõige rohkem suvekuudel. Kui kõrvale jätta noorpõlveteosed nagu klaverikvartett, mille Mahler komponeeris Viini üliõpilasena, on tema tööd loodud suurtele orkestritele, sümfoonilistele kooridele ja ooperlikele lauljatele. Suurem osa tema kaheteistkümnest sümfoonilisest teosest on väga ulatuslikud, tihti on nendes laiendatud orkestrikoosseis ning koor ja solistid. Need teosed tekitasid esiettekannete aegu tihti vastakaid arvamusi ega pälvinud publiku ja kriitikute heakskiitu. Erandid olid Teise, Kolmanda ja eriti Kaheksanda sümfoonia esiettekanded.
1955. aastal asutati Rahvusvaheline Gustav Mahleri Instituut, austamaks helilooja elu ja loomingut.
Mahleri üks peamisi mõjutajaid üliõpilasajast oli Richard Wagner. Hiljem sai Mahlerist Wagneri ooperite üks tunnustatumaid interpreete.
Heliloojana oli Mahler sillaks 19. sajandi Austria ja Saksa traditsioonide ning 20. sajandi alguse modernismi vahel. Ta oli oma eluajal tunnustatud dirigent, kuid tema helilooming sai populaarseks alles pärast natsionaalsotsialistlikku diktatuuri, mille ajal oli tema teoste esitamine keelatud. Nüüdseks on temast saanud üks kõigi aegade sagedamini esitatavaid ja salvestatavaid heliloojaid.
Mahleri suguvõsa oli pärit Böömimaa idaosast tagasihoidlikest tingimustest. Mahlerid kuulusid Böömimaal tšehhide kõrval saksa keelt rääkivasse vähemusse, lisaks sellele olid nad juudid.
Mahleri muusikaanne avaldus varakult. Pärast Muusikasõprade Seltsi Konservatooriumi lõpetamist 1878. aastal edenes tema dirigendikarjäär Euroopa ooperiteatrites, kuni ta 1897. aastal sai Viini Õukonnaooperi muusikadirektoriks. Kümne Viinis veedetud aasta jooksul pidi Mahler taluma juudivastase ajakirjanduse rünnakuid, kuigi enne Viini asumist sai temast katoliku kiriku liige. Kompromissitu nõudlikkuse ja uuenduslike interpretatsioonide tõttu peeti teda üheks suurematest ooperidirigentidest. Eriti hinnati tema tõlgendusi Wagneri ja Mozarti lavateostest. Hiljem oli ta lühikest aega Metropolitan Opera ja New Yorgi filharmoonikute peadirigent.
Gustav Mahleri looming ei ole kuigi ulatuslik. Tal ei olnud komponeerimiseks palju aega, sest ta elatus dirigeerimisest. Sellegipoolest pühendas ta heliloomingule nii palju aega kui võimalik, kõige rohkem suvekuudel. Kui kõrvale jätta noorpõlveteosed nagu klaverikvartett, mille Mahler komponeeris Viini üliõpilasena, on tema tööd loodud suurtele orkestritele, sümfoonilistele kooridele ja ooperlikele lauljatele. Suurem osa tema kaheteistkümnest sümfoonilisest teosest on väga ulatuslikud, tihti on nendes laiendatud orkestrikoosseis ning koor ja solistid. Need teosed tekitasid esiettekannete aegu tihti vastakaid arvamusi ega pälvinud publiku ja kriitikute heakskiitu. Erandid olid Teise, Kolmanda ja eriti Kaheksanda sümfoonia esiettekanded.
1955. aastal asutati Rahvusvaheline Gustav Mahleri Instituut, austamaks helilooja elu ja loomingut.
Mahleri üks peamisi mõjutajaid üliõpilasajast oli Richard Wagner. Hiljem sai Mahlerist Wagneri ooperite üks tunnustatumaid interpreete.
Looming
Mitmed muusikateadlased on jaganud Mahleri elu tema loomingu põhjal kolme perioodi. Need on pikk esimene periood, mis algab 1880. aastal "Kaebelauluga" ("Das klagende Lied") ja lõpeb 1901. aastal "Poisi võlusarvega" ("Des Kanben Wunderhorn"); keerukamate kompositsioonidega keskmine periood, mis lõpeb Mahleri saabumisega New Yorki 1907 ja surmani kestnud lühike eleegiline periood.
Esimese perioodi tähtsamad teosed on neli esimest sümfooniat, laulutsükkel "Rändselli laulud" ja mitu laulukogumikku, millest tähtsaim on "Poisi võlusarv". Selle perioodi laulud ja sümfooniad on omavahel lähedalt seotud ning sümfoonilised teosed on programmilised.
Keskmise perioodi tähtsamad teosed on kolm instrumentaalset sümfooniat, Viies, Kuues ja Seitsmes; "Rückerti laulud" ja "Laulud surnud lastest", kaks viimast laulu "Poisi võlusarvest" ja "Kaheksas sümfoonia". Perioodi lõpuks loobus Mahler programmilisusest ning tahtis, et muusika räägiks iseenda eest.
Viimase perioodi teosed, "Laul maast" ("Das Lied von der Erde"), "Üheksas sümfoonia" ja lõpetamata "Kümnes sümfoonia".
Kui välja jätta tema noorpõlveteosed, millest on säilinud üksikud, kirjutas Mahler vaid laule ja sümfooniaid. Seejuures on tema mõlemad žanrid omavahel seotud, varaseim näide on "Esimene sümfoonia" ja "Rändselli laulud". Kuigi ka selles näites on kahe teose seos selge, muutus see järgmise perioodi jooksul veel selgemaks, kui Mahler kirjutas oma sümfooniad Teisest Neljandani. Perioodi lõpuks olid kaks žanrit sulandunud peaaegu üheks. Teemasid 1892. aastal loodud "Poisi võlusarve" laulust "Das himmlische Leben" kasutas Mahler motiividena oma 1896. aastal valminud "Kolmandas sümfoonias". Laulust endast sai aga 1900. aastal loodud "Neljanda sümfoonia" finaal, kuid selle meloodia läbib kogu sümfooniat.
Mahleri keskmisel ja hilisel loominguperioodil polnud laulude ja sümfooniate vaheline seos enam nii otsene. Samas kõrvutab näiteks muusikateadlane Donald Mitchell keskmise perioodi laule ja nende kaasaegseid sümfooniaid. Teisteseas on ta leidnud seoseid tsükli "Laulud surnud lastest" teise osa ja "Viienda sümfoonia" Adagietto või sama tsükli viimase laulu ja "Kuuenda sümfoonia" finaali vahel. Mahleri viimast vokaalsümfoonilist teost "Laul maast" nimetatakse nii laulutsükliks kui ka sümfooniaks.
Mahleri populaarsus tõusis, kui esile kerkis uus sõjajärgne põlvkond muusikasõpru, keda ei olnud mõjutanud romantismivastased vaidlused. Sellel sallivamal ajajärgul laienes vaimustus Mahleri vastu ka Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Itaaliasse, kus oldi varem kaua Mahleri suhtes tõrjuvad. Mahleri populaarsuse kasvu põhjuseks on peetud ka 1950. aastate plaadistusi, tänu millele puutusid järjest rohkem inimesi tema muusikaga kokku. Pärast sajandat sünniaastapäeva 1960. aastal sai Mahlerist kiiresti üks enimmängitud ja –salvestatud heliloojaid, kelleks ta on jäänud tänaseni.
8. sümfoonia Es duur on Gustav Mahleri loomingu tipp.1906.a. suvel rekordiliselt lühikese ajaga, kõigest kahe nädalaga valminud monumentaalne teos pole täiesti unikaalne mitte ainult helilooja teiste sümfooniate seas, vaid ka maailma sümfoonilises muusikas tervikuna. Erakordseks teevad ta 8.sümfoonia senikuulmatu kestus ( ligi poolteist tundi) ja selle kohta tavatu kaheosaline vorm ning tohutu esituskoosseis- 20 puupuhkpilli ja 17 vaskpilli orkestris, orel, kaks segakoori ja poistekoor, lisaks veel 8 vokaalsolisti ja lavatagune orkestrirühm Seda sümfooniat on nimetatud ka „Tuhande sümfooniaks“, millel on ajalooline põhjus-nimelt mängis teose ettekandel 1910.a. sügisel Münchenis spetsiaalselt selleks puhuks komplekteeritud orkestris 171 muusikut, kolmes kooris oli kokku 850 lauljat- kui sinna juurde arvata veel kaheksa solisti, oli esinejaid kokku 1029. Mahlerile oli 8. Sümfoonia esiettekanne suurim triumf-publiku hulgas vaimueliidi väljapaistvad esindajad, sh kirjanikud T.Mann ja S.Zweig, heliloojad S.Rahmaninov, A.Scönberg, A.Webern, E.Elgar ning ka mitmed Euroopa poliitilise eliidi esindajad.
Sümfoonia jaotub kaheks vastavalt tekstile, esimese osa sõnad pärinevad keskaegsest katoliku nelipühahümnist „Veni, creator spiritus“( „Tule looja vaim“). Esimese osa peateema ( mille variant ilmub ka teises osas) on pidulik ja elujaatavalt heroiline.
Mitmed muusikateadlased on jaganud Mahleri elu tema loomingu põhjal kolme perioodi. Need on pikk esimene periood, mis algab 1880. aastal "Kaebelauluga" ("Das klagende Lied") ja lõpeb 1901. aastal "Poisi võlusarvega" ("Des Kanben Wunderhorn"); keerukamate kompositsioonidega keskmine periood, mis lõpeb Mahleri saabumisega New Yorki 1907 ja surmani kestnud lühike eleegiline periood.
Esimese perioodi tähtsamad teosed on neli esimest sümfooniat, laulutsükkel "Rändselli laulud" ja mitu laulukogumikku, millest tähtsaim on "Poisi võlusarv". Selle perioodi laulud ja sümfooniad on omavahel lähedalt seotud ning sümfoonilised teosed on programmilised.
Keskmise perioodi tähtsamad teosed on kolm instrumentaalset sümfooniat, Viies, Kuues ja Seitsmes; "Rückerti laulud" ja "Laulud surnud lastest", kaks viimast laulu "Poisi võlusarvest" ja "Kaheksas sümfoonia". Perioodi lõpuks loobus Mahler programmilisusest ning tahtis, et muusika räägiks iseenda eest.
Viimase perioodi teosed, "Laul maast" ("Das Lied von der Erde"), "Üheksas sümfoonia" ja lõpetamata "Kümnes sümfoonia".
Kui välja jätta tema noorpõlveteosed, millest on säilinud üksikud, kirjutas Mahler vaid laule ja sümfooniaid. Seejuures on tema mõlemad žanrid omavahel seotud, varaseim näide on "Esimene sümfoonia" ja "Rändselli laulud". Kuigi ka selles näites on kahe teose seos selge, muutus see järgmise perioodi jooksul veel selgemaks, kui Mahler kirjutas oma sümfooniad Teisest Neljandani. Perioodi lõpuks olid kaks žanrit sulandunud peaaegu üheks. Teemasid 1892. aastal loodud "Poisi võlusarve" laulust "Das himmlische Leben" kasutas Mahler motiividena oma 1896. aastal valminud "Kolmandas sümfoonias". Laulust endast sai aga 1900. aastal loodud "Neljanda sümfoonia" finaal, kuid selle meloodia läbib kogu sümfooniat.
Mahleri keskmisel ja hilisel loominguperioodil polnud laulude ja sümfooniate vaheline seos enam nii otsene. Samas kõrvutab näiteks muusikateadlane Donald Mitchell keskmise perioodi laule ja nende kaasaegseid sümfooniaid. Teisteseas on ta leidnud seoseid tsükli "Laulud surnud lastest" teise osa ja "Viienda sümfoonia" Adagietto või sama tsükli viimase laulu ja "Kuuenda sümfoonia" finaali vahel. Mahleri viimast vokaalsümfoonilist teost "Laul maast" nimetatakse nii laulutsükliks kui ka sümfooniaks.
Mahleri populaarsus tõusis, kui esile kerkis uus sõjajärgne põlvkond muusikasõpru, keda ei olnud mõjutanud romantismivastased vaidlused. Sellel sallivamal ajajärgul laienes vaimustus Mahleri vastu ka Hispaaniasse, Prantsusmaale ja Itaaliasse, kus oldi varem kaua Mahleri suhtes tõrjuvad. Mahleri populaarsuse kasvu põhjuseks on peetud ka 1950. aastate plaadistusi, tänu millele puutusid järjest rohkem inimesi tema muusikaga kokku. Pärast sajandat sünniaastapäeva 1960. aastal sai Mahlerist kiiresti üks enimmängitud ja –salvestatud heliloojaid, kelleks ta on jäänud tänaseni.
8. sümfoonia Es duur on Gustav Mahleri loomingu tipp.1906.a. suvel rekordiliselt lühikese ajaga, kõigest kahe nädalaga valminud monumentaalne teos pole täiesti unikaalne mitte ainult helilooja teiste sümfooniate seas, vaid ka maailma sümfoonilises muusikas tervikuna. Erakordseks teevad ta 8.sümfoonia senikuulmatu kestus ( ligi poolteist tundi) ja selle kohta tavatu kaheosaline vorm ning tohutu esituskoosseis- 20 puupuhkpilli ja 17 vaskpilli orkestris, orel, kaks segakoori ja poistekoor, lisaks veel 8 vokaalsolisti ja lavatagune orkestrirühm Seda sümfooniat on nimetatud ka „Tuhande sümfooniaks“, millel on ajalooline põhjus-nimelt mängis teose ettekandel 1910.a. sügisel Münchenis spetsiaalselt selleks puhuks komplekteeritud orkestris 171 muusikut, kolmes kooris oli kokku 850 lauljat- kui sinna juurde arvata veel kaheksa solisti, oli esinejaid kokku 1029. Mahlerile oli 8. Sümfoonia esiettekanne suurim triumf-publiku hulgas vaimueliidi väljapaistvad esindajad, sh kirjanikud T.Mann ja S.Zweig, heliloojad S.Rahmaninov, A.Scönberg, A.Webern, E.Elgar ning ka mitmed Euroopa poliitilise eliidi esindajad.
Sümfoonia jaotub kaheks vastavalt tekstile, esimese osa sõnad pärinevad keskaegsest katoliku nelipühahümnist „Veni, creator spiritus“( „Tule looja vaim“). Esimese osa peateema ( mille variant ilmub ka teises osas) on pidulik ja elujaatavalt heroiline.
Mahler 8. sümfoonia I osa
Teises osas pani Mahler muusikasse Goethe „Fausti“ II osa lõpustseeni.