Giovanni Pierluigi da Palestrina
Giovanni Pierluigi da Palestrina (1525-1594) oli Itaalia renessansiajastu Rooma koolkonna tähtsaim esindaja. Ta oli üks oma sajandi väljapaistvamaid muusikuid, järgnevate sajanditega on tema kuulsus aga aina kasvanud. Nimi Palestrina, mille all ta kõigis allikais esineb, on laenatud ta sünnilinnalt Rooma külje all. Kogu Palestrina looming on otseselt seotud kirikuga. Ta kirjutas ligi 100 missat ja hulganisti motette. Kogu Palestrina looming on otseselt seotud kirikuga. Palestrina looming vastas kiriku ootustele, See oli kõrge, ülev, väärikas, tõsine. Suurema osa tema loomingust moodustasidki vaimulikud teosed. Palestrina looming vastas kiriku ootustel. Palestrina missadest on kuulsaim paavst Marcellus II le pühendatud missa (Missa Papae Marcelli). Selles missas on mitmel ajastul nähtud kirikumuusika täiuslikku meistriteost.Selles kasutab ta kaht erinevat kirjaviisi. Missatsükli väheste tekstiga osades (Kyrie, Sanctus, Agnus) , kus teksti läbikostmine paljuhäälsest polüfooniast pole eriliseks probleemiks, püüab ta polüfoonia ideaali-iseseisvate ja viimistletud meloodiate täiusliku kooskõla poole.
Noodipildi ja muusikanäide Kyrie
Noodipildi ja muusikanäide Kyrie
Seevastu rohke tekstiga osades (Gloria, Credo) toob selge tekstideklamatsioon muusikasse lihtsa akordika.
Näide Gloria
Näide Gloria
Palestrina peamine kompositsiooniline taotlus võiks olla kõigi elementide harmoonia .Ideaaliks on rahulik, lihtsas rütmis kulgev ja iseseisev meloodia kõigis häältes. Eelistatud on sujuv astmeline liikumine, kõik suuremad hüpped on tasakaalustatud liikumisega vastassuunas. Dissonantside kasutamine on väga ettevaatlik, seetõttu on stiil valdavalt konsonantne. Palestrina muusikat iseloomustab kõigi vahendite äärmine tasakaalustatus ja korrastatus. Tema stiili võib mõista kui kokkuvõtet kompositsioonipõhimõtteist, mis on viidud erakordse puhtuseni. Seetõttu on põhjendatud Palestrina muusika võrdlemine Raffaeli maalidega, kuigi viimane suri enne Palestrina sündi.