Renessanssmuusika on renessansiajastul (14.–17. sajand) loodud muusika. Väga levinud arusaamise järgi loetakse muusikas renessansistiili alguseks hoopis 14.-15. sajandi vahetus, s.o u 100 aastat hiljem kui teistes kunstiliikides.
Mõistet "renessanss" kasutatakse peamiselt kujutava kunsti puhul ja seoses Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks. Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid, Josquin Desprez ja Orlando di Lasso. Toimus ilmalikustumine. Muusikas väljendus see ilmalike žanrite ilmumisega vaimulike kõrvale. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537. a. Napolis asutatud kooli. 14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal, mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed villanella'd ja tantsulaulud frottola'd. Just ilmalikes lauludes sündis väljenduslaad, mida võib pidada muusikaliseks renessansiks. Muusikale oli väga oluline nooditrükitehnika, mille leiutas Veneetsia trükkal Petrucci 15.–16. sajandi vahetusel. Uus kõlaideaal. Kvardi, kvindi ja oktaavi asemel hakati rohkem kasutama heakõlalisi kooskõlasid tertsi ja seksti. See lõi uue kompositsioonitehnika, mille eesmärk oli häälte sisemine ühtsus. Helilooja loob teose hääled korraga. Hääled hakkavad üksteist jäljendama ja tekib imitatsiooniline polüfoonia. Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei märkinud helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn, trompet, tromboon. |
Renessanss kunstis oli kõrgkeskajale järgnenud,14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud periood Euroopa kultuuriloos, viitab antiigi taassünnile.
14. saj. eelrenessanss 15. saj. vararenessanss 16. saj. kõrgrenessanss Itaaliast said alguse suured muutused ka kunsti alal. Nende muutuste eeldused olid majanduslikku ja ühiskondlikku laadi. Renessanssliku maailmavaate teljeks on peetud humanismi, veendumust, et elu ühiskonnas ei kulge mitte „jumalast seatud“ korra järgi vaid, et inimene ise suudab ka palju korda saata. Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust ja filosoofiat ning igapäeva elu, arenes teadus ja muutus kunstikäsitlus. Maalijad lähtusid loodusest, nad õppisid õiget ruumikujutust - perspektiivi, varjutamist, loomulike pooside ja mitmekesiste tunnete edasiandmist. Paljudelt tolleaegsetelt portreedelt vaatavad meile otsekohese ja rahuliku pilguga vastu teotahtelised renessanssi-inimesed. Kõrgrenessanssi kunstielu keskuseks sai Rooma. Kunstniku isiksus muutus väga tähtsaks. Kui varem oli peetud ainult Jumalat loojaks, siis nüüd hakati kasutama sama mõistet ka seoses geniaalsete kunstnikega. Kuulsamad kõrgrenessanssi kunstnikud on Leonardo da Vinci ( 1452-1519), Raffael ( 1483-1520), Michelangelo Buonarroti (1475-1564) ja Veneetsia maalikunstnikud Giorgione ( u.1478-1510) ja Tizian (u.1490-1576) Veel võime nimetada põhja pool Alpe asuvate maade renessanssi (Saksamaa ja Madalmaad). Erinevalt Itaaliast, kus tehti suuremõõdulisi maale, telliti Madalmaades rohkem tahvelmaale ja harrastati peenmaali ning hakkas kujunema nn. žanri ehk olustiku maal. Madalmaades hakati kasutama ka õlivärve. Saksamaal püsis kauem varasemast keskajast pärinev mõtteviis. Sealt sai aga alguse graafika. |
Vaata ka Kunstiabist lisa